Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Hageri koguduse lugu.

Lohu küla oli muistse Harjumaa üks suuremaid keskusi. Kaks muinaslinnust seisid teine teiselpool Keila jõge. Sõjaretkedel 1216. ja 1220. aastal kasutasid vallutajad küla kogunemispaigana, kuid Lohu Jaanilinn jäi alistamata. Linnus vallutati alles 1224. aasta jaanuaris pärast kahenädalast piiramist. 

Linnusest 8 km kaugusele Hagerisse ehitati esimene puukirik arvatavasti 1221. aastal. Kivikirik ehitati hiljem ja pühitseti Lambertusele, kelle nimi võis Hagerisse jõuda Taani misjonäride kaudu. 13. sajandil sündisid Hageri kihelkonna äärealadel Juuru ja Rapla kihelkonnad. Hageri kiriku kellatorn oli kirikuaia loodenurgas. Tornialuse võlvkäigu kaudu pääses nii surnuaiale kui kirikusse. Lisaks oli katoliku ajal kabel Tõdva silla juures. Kohanimed viitavad kabelitele veel Kohatus, Rabiveres ja Angerjal. Võimalik, et kabeli järgi on nime saanud ka Kabila küla. Preester elas varem kiriku lähedal Mäekülas, kuid Tallinna komtuur Johann von der Recke palvel kinkisid aastal 1500 Sutlema, Haiba ja Adila mõisnikud Hageri kirikule oma valduste kokkupuutekohal 620 ha maad. Kuna maa ei asunud vahetult kiriku juures, ehitati ka pastoraat Rootsivoori ehk Kirikla külla, 7 km kaugusele kirikust. 

Liivi sõja ajal 3. veebruaril 1567. a. said rootslased Ruunavere lahingus poolakate käest lüüa. See on suurim lahing, mis Hageri kihelkonna maadel seni peetud. 

Rootsi ajal pidasid Hageri kirikuõpetajad jumalateenistusi ka Nissi kabelis, mille Riisipere mõisnik lasi ehitada aastal 1501. Iseseisev kihelkond loodi Nissis 1645. aastal. Sel ajal tundsid Hageri talupojad hästi kristlikku õpetust ja palveid. Õpetaja Michael Möllenbeck tõlkis Uut Testamenti. Tema mantlipärija Christoph Kühn hukkus liiklusõnnetuses, nimelt vankri ümberpaiskumisel. Piibli tõlkimisse andis oma panuse Hageri koguduse õpetaja Christoph Bluhm. Rootsi aja lõpul oskas Hageris juba palju lapsi lugeda. Pastoraadi lähedal oli koolimaja, kuid õppetöö katkestati, sest majal polnud aknaid. Õpilased saadeti mõisakooli, kus soovijatele õpetati ka kirjutamist. 1680. aastatel valmistas Christian Ackermann Hageri kirikule barokkstiilis altari. 

Põhjasõda juba käis, kui 1703. a. kandideeris Hageri koguduse õpetajaks kaks vaimulikku: eelmise pastori poeg Johann Caspar Coster ja endine Põlva kirikuõpetaja Matthias Ladau. Valiti Ladau, kuid varsti saadeti kuningale kaebekiri, sest talupojad ei mõistnud uue õpetaja „tartu keelt“ ning olid seetõttu mures oma hingeõndsuse pärast. 8. mail 1710. a. läks Hageri kirik põlema. Tulekahju sai alguse käärkambri ahjust. Õpetaja Ladau põgenes Stockholmi kaudu Soome ja suri seal katku. Hageri kogudus pidas kolm aastat jumalateenistusi Sutlema mõisas. 1712. a. pärast sõda ja katku oli kirikumõisas alles neli talumeest ja neli naishinge. Sõja tõttu oli maha põlenud ka pastoraat. 

Kogudus asus oma kirikut üles ehitama. Esimesel advendil 1713 peeti taas jumalateenistus kirikus. Võlvide asemel kattis kirikut puulagi. 1720. a. kinkis proua Derfelden kirikule uue barokkstiilis kantsli ja taastati altariruumi võlv. Tulekahju üle elanud altari taastas Johann Valentin Rabe 1731. aastal. Kulud kandis Sutlema omanik von Baer abikaasaga. Tolleaegne kirikuõpetaja Joachim Nicolaus Wilcken tõlkis mõned Vana Testamendi raamatud eesti keelde. Wilckeni tütrega abiellus Hageri järgmine kirikuõpetaja Karl Alstadius. Tema ajal jõudis Hageri kihelkonda vennastekoguduse ärkamine – 1746. a. on mainitud aktiivset vendade tegevust Uuemõisas. Alstadiuse poeg jätkas kirikuõpetajana Hageri rahva teenimist, kolm väimeest aga teenisid Nissi, Harju-Madise ja Kuusalu kogudusi. 

Peter Anton Hasselblatt pärines suurest vaimulike suguvõsast, tema emapoolne vanaisa oli piiblitõlkija Anton thor Helle. David Friedrich Ignatius võrsus aga eesti talurahva keskelt. Ignatiuse isa Ignatsi Mihkel oli Tartu köster ja emapoolne vanaisa Urvaste köster Koljo Adam – mõlemad silmapaistvad vennastekoguduse tegelased. Oma lastele palkas Ignatius koduõpetajaks kunstnik Carl Sigismund Waltheri. Ignatiuse pojast Otto Friedrichist saigi maalikunstnik, koguni Peterburi õukonnamaalija. Koos Otto Friedrichiga õppis Hageris maalikunsti ka Nissi kirikuõpetaja poeg Gustav Adolf Hippius, kellest sai portreemaalija. Seega tegutses Hageris Baltimaade esimene kunstikool. Samal ajal elas Ohulepa mõisas Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes käis Hageri kirikus leeris. 

18. sajandi lõpul elavnes vennastekoguduse ärkamine Juuru kihelkonnas ja levis sealt ka Hageri kihelkonda. 1804. a. ehitati Tõdva külla Saku palvemaja ja Carl Friedrich Genge sõnul pole ta kusagil Tallinna piirkonnas näinud nii palju inimesi kokku tulemas kui siin. Lisaks puupüsti täis palvemajale peeti rahvarohkeid palvetunde ka külades. 

Õpetaja Ignatiuse ettepanekul ehitati 1818. a. Hageri Mäeküla palvemaja, mis on täna Eesti vanim säilinud vennastekoguduse palvemaja. Kuigi hoone oli väga suur, ei jäänud sealgi ruumi üle, kui rahvas palvetundi kokku tuli. Umbes samal ajal ehitati palvemaja ka Pahkla külla Angerja mõisa maale. 

Järgmine Hageri koguduse õpetaja Carl Johann Koch oli Ignatiuse väimees. Temagi oli vennastekogudusele moraalseks toeks. 1851. a. uuendati kiriku siseviimistlus, parandati katus ja Carl Sigismund Waltherilt telliti uus altarimaal. Samal aastal sai Hageri kirik Carl August Tantoni valmistatud oreli, millel oli üks manuaal ja pedaal. 

Hageri kihelkonna Ruila ja Haiba mail on Karellide suguvõsa juured. Haibas sündinud Carl Friedrich Karellist sai helilooja, kes muuhulgas õpetas Pjotr Tšaikovskile klaverimängu. Järgmine vend Philipp Jakob Karell oli keisri ihuarst, kes kuulus Peterburi eesti patriootide ringi. Noorim vend Ludvig Johann Karell oli Rapla köster. Õemees Johann Bernhard Hirsch oli Kullamaa köster ja õepoeg Gustav Hirsch keisri ihuarst ja salanõunik. 

1864. a. kutsuti Hageri kogudust teenima Aleksander Hörschelmann. Ta oli rahvamees, kes tundis oma koguduse liikmeid nimepidi ja teadis nende perelugusid. Kord kaotas tema abikaasa laulatussõrmuse ja kurvastas väga. Aleksander võttis siis ka endal sõrmuse sõrmest ja viskas heintesse lausudes: „Mingu siis ka minu sõrmus kaduma!“ Kõlksatus andis aga märku, et heintesse visatud sõrmus oli tabanud abikaasa sõrmust. 

Suur kogudus ei mahtunud enam kirikusse ära. Aleksander Hörschelmann pani ette kirik suuremaks ehitada. Konvent kiitis mõtte heaks. 1882. aastal tabas kirikuõpetajat läbi pastoraadi avatud akna pikselöök. Aleksander jäi põdema ja suri 48-aastaselt. Tema tööd jätkas noorem vend August Hörschelmann. Kogudus kasvas veelgi ning juurdeehituse asemel lammutati vana kirik sootuks ning ehitati uus. Viimane jumalateenistus peeti vanas kirikus 16. septembril 1890. a. Kaasa võeti altar, orel ja armulauariistad. Orelit täiendas Gustav Terkmann. Praeguse altaripildi maalis Rudolf von zur Mühlen. Ehituse ajal peeti jumalateenistusi vennastekoguduse palvemajas. Kuna August Hörschelmann takistas rahval vene usku minemast, saadeti ta Eestimaalt välja. Arhitekt Erwin Bernhardi projekti järgi valminud kiriku pühitses 13. septembril 1892. a. väljasaadetud hingekarjase onupoeg, kindralsuperintendent Leopold Hörschelmann. Ühtlasi seati ametisse koguduse uus õpetaja Konstantin Thomson. 

1889. a. sündis Kohila vallas Röa külas skulptor Anton Starkopf. 1893. a. sai puupapivabriku rajamisest alguse Kohila paberivabriku areng. 

Thomson oli üles kasvanud vennastekoguduse keskel, Hageris tundis ta end koduselt.  Tema eestvõttel loodi haridusselts, mis avas Hageris 1909. a. eestikeelse kooli. Thomson lõi kaasa ühistute tegevuses, käivitas ja korraldas mitmesuguseid ettevõtmisi, toimetas „Ristirahva pühapäevalehte“ ning oli alati talurahva poolt. Thomsoni unistus oli seada kirikusse elekter. Esmakordselt säras Hageri kirikus elektrivalgus Thomsoni matusepäeval 1938. aasta märtsis. 

Pastoraadis, mis asub kirikust rekordiliselt 7 km kaugusel, elasid Hageri koguduse õpetajad 1944. aasta kevadeni. Seejärel hoone riigistati ning tänaseks on sellest järel vaid varisemisohtlikud võlvkeldrid. Uue elupaiga leidsid vaimulikud kiriku kõrval asuvas köstrimajas, mis on täna Hageri vanim säilinud ehitis. 

Palvemaja jäi nõukogude ajal alles tänu majandijuht Endel Polmale, kes otsustas, et tal on paremaidki kohti, kus vilja hoida. Ligi pool sajandit oli siin jutlustajaks Johannes Grünberg, laulja Birgit Sarrapi vanaisa. Hageri palvemaja aastapäevadest kujunes nõukogude ajal usklikele inimestele üle-eestilise tähtsusega igasügisene suursündmus. 

1947. aastal asutati Hageri koguduses keelpilli- ja meeskoori kõrvale ka pasunakoor. Kui nõukogude võimuorganid koguduselt pille ära võtsid, ostsid mehed uusi asemele. Koguduse segakoor sai 1974. aastal alguse noorteansamblist. Aastal 1993 asutati noortekoor, millest hiljem sai kammerkoor Lambertus. Lisaks tegutseb koguduses lastekoor. 

Diakon Urmas Soomere eestvõttel ehitati Hageri kiriku kõrvale hooldekodu, mis pühitseti 16. detsembril 2001. Alates 1994. aastast peeti pühapäeviti jumalateenistusi ka Sakus. 2. veebruaril 2013. a. loodi seal oma kogudus. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• Hageri Lambertuse koguduse koduleht

2