Koguduse lugu: Järva-Peetri

Koguduse lugu: Järva-Peetri

Järva-Peetri kirik (Foto: Arne Hiob)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Järva-Peetri koguduse lugu.

Muinasaja lõpuks oli Järvamaal välja kujunenud kolm kihelkonda. Suurim neist oli praegune Järva-Peetri, mis kandis varem Ämbra nime. Kareda küla oli nii kihelkonna kui kogu Järvamaa keskus. Kõik suuremad teed tulid siia kokku. Siin leidsid aset olulisemad nõupidamised. 1212 kiitis Henrik oma kroonikas, et Kareda on „väga ilus ja suur ja rahvarohke“. Viis aastat hiljem rüüstasid Riia sakslased koos liivlaste ja lätlastega Järvamaad ja kogunesid seejärel taas Kareda külla. Järva vanemad palusid rahu, lubasid hinnust maksta ja ristiusu vastu võtta. Aastal 1220 tulid saarlased järvakaid nuhtlema, kuid sakslased kihutasid saarerahva koju tagasi. See jäigi suurimaks Kareda pinnal peetud lahinguks. 

1226. a. saabus Karedale paavsti legaat, Modena piiskop Wilhelm, kes tutvustas Järva vanematele sakslastest ja taanlastest sõltumatu riigi ideed. Mõte jäi teostamata, kui sakslased vallutasid Tallinna ja ordu sai endale Järvamaa. 1265. a. hakati Türi kihelkonna servale vastu Järvamaad rajama Paide ordulinnust. Varsti nihkuski Järvamaa keskus Karedalt Paidesse. 

Peetri on Järvamaa suurim gooti stiilis kirik. See ehitati 14. sajandi teisel veerandil Kareda küla lähedale. Kirik pidi olema siin juba varem, kuna Peetri kogudus oli kivikiriku ehitamise ajaks juba vähemalt saja-aastane. Eeskujuks võeti Koeru ja Ambla kirikutest, üksikasjades on Järva-Peetril sarnasusi ka Pilistvere ja Tallinna toomkirikuga. Algselt oli Järva-Peetri kiriku torn pikihoone seinast ainult natukene kõrgem. Torni alumine, kõrge võlvkorrus on idaküljel avatud ja moodustab kesklööviga ühtse ruumi. Kiriku põhjaküljele ehitati raidportaaliga eeskoda. 

1558. a. algas Liivi sõda. 7. veebruaril rüüstasid venelased Järva-Peetri kirikut ja võtsid tornist maha mõlemad kellad. Rahvapärimuse järgi oli ka Koitla karjamaal kirik, kuid Rootsi ajal see hävitati, üksnes müürijäänused ja hauad jäid alles. Küllap oli tegu katolikuaegse kabeliga. Rootsi võimu alla läks Põhja-Eesti aastal 1561. 

Bartholomäus Gilden asutas Tartu esimese teadaoleva eestikeelse kooli. Jesuiitide nõudmisel saadeti ta Tartu Jaani eesti koguduse õpetaja kohalt minema. Gilden tuli Järva-Peetrisse, kuid seitse aastat hiljem lasid ka siinsed kiriku-eestseisjad ta ametist lahti, Gildeni sõnul ebaõiglaselt, jättes töötasu maksmata. Viimaks teenis ta Jõhvi kogudust. Järva-Peetrisse saabus Gildeni asemele noor Heinrich Stahl, kes alustas siin oma vaimulikuteed. Stahli koostatud „Käsi- ja koduraamat“ on esimene eestikeelne Eestis trükitud raamat. Järva-Peetris tõlkis ta eesti keelde Martin Lutheri Väikese Katekismuse. 

Pärast Stahli teenis Järva-Peetri kogudust Johannes Schwedemann. Koguduse liikmete kaebuse peale vabastati ta ametist. Mõneks ajaks sai ametist lahti ka õpetaja Johannes Rothfeldt, kellel oli ametivendadega tüliküsimus lahendada. Kogu elu suutis Järva-Peetri kogudust teenida Johannes Kniper. Rootsi aja viimane kirikuõpetaja Johannes Schoppius tõlkis Järva-Peetris Uut Testamenti põhjaeesti keelde ja korrigeeris Rootsi kirikuseaduse tõlget. Nii Schoppius kui tema abiline Carl Joachim Sellius surid 1710. aasta katku ajal. 

Õpetaja Heinrich Lanting teenis lisaks Järva-Peetrile ka Anna kogudust. Kui Lanting suri, kutsuti Türilt Peetrisse Johannes Deutenius, kes põhjasõjaaegse koljuvigastuse tõttu kandis pealael tammepuust protoeesi ja keda selle tõttu „tammelapi isandaks“ kutsuti. Peeter I oli lasknud tal kõrvad maha lõigata. Siis kutsuti teda ka Kõrvutu Jaaniks. Järva-Peetris oli õpetaja Deutenius ametis elu lõpuni.  

Johann Christoph Schmidt igatses küll näha usulist ärkamist rahva seas, kuid pidi tunnistama, et „tööike rõhub meie ümbruskonna inimesi nii päeval kui ööl ja teeb nad nii roidunuks, et kuuldud sõna ajju pärale ei jõua, südamest rääkimata.“ Järgmine kirikuõpetaja Carl Johann Sommer saabus Järva-Peetrisse Jõelähtmelt. Ta kuulus vennastekogudusse, mis võimudele ei meeldinud, ja nähtavasti sellepärast saadetigi ta Tallinnast kaugemale. Aastal 1755 võis Sommer rõõmustada viie ärganud hinge üle oma kihelkonnas. Usuelu arengu peamisteks piduriteks olid tema sõnul vaimupimedus ja kombelõtvus, mille vastu võitles õpetaja Sommer koolide asutamisega. Ta jagas lastele vaimulikku kirjandust ja õpetas neid lugema. Aastaks 1761 oli Järva-Peetri kihelkonnas juba 6 kooli. Raamatud said lapsed mõisast ilma rahata ja kes lugemise selgeks sai, sellele kingiti Lauluraamat ja Uus Testament. Sageli külastas õpetaja Sommer koole ja kontrollis igat last, kui kaugele ta õppimises on jõudnud. Samuti jutustas ta piiblilugu ja selgitas jumalikke tõdesid, suunates lapsi tõelise meelemuutuse poole. 

1796. a. ehitati Järva-Peetri kihelkonna esimene vennastekoguduse palvemaja. Võimalik, et see asus Viisu mõisas, kus ettelugejaks oli Berend Jacobson. 1839. a. asus kihelkonna ainus palvemaja kirikumõisa maal. Siit viidi hoone 1872. a. Koeru Aruküla maale. Ometi ei jäänud palvemajata ka Järva-Peetri vennastekogudus, kes juba järgmisel aastal ostis krundi ning ehitas kiriku lähedale Ataste palvemaja. Palvetunde peeti ka Päinurme koolimajas, kuhu palju rahvast kokku tuli. Kohalikud taluperemehed lugesid pühakirja ette ja pidasid palvet. Kaks korda aastas jutlustas seal Järva-Peetri kirikuõpetaja. 

Järva-Peetri kiriku sisevaade (Foto: Arne Hiob)

Õpetaja Carl Matthias Henning teenis Järva-Peetri kogudust päevapealt 50 aastat. Ta tõlkis palju vaimulikke raamatuid, trükkis neid kuni kümnetuhandelises tiraažis ja andis kaupmeestele ja köstritele väga odava hinnaga edasi müümiseks. Näiteks tõlkis ta Thomas Kempise „Kristuse jälgedes“. Lisaks andis ta välja uue kokaraamatu ja toimetas eestikeelset kalendrit. 1832. a. asutas õpetaja Henning Järva-Peetri abipiibliseltsi. 1837. a. asutas Johann Reinhold Jürgens Ataste seminari, kus 18 aasta jooksul sai hariduse 70 tulevast koolmeistrit. 

Juba enne emerituuri siirdumist oli vanale pastorihärrale abiks tema poeg Georg Thomas Benedict Henning, kes jätkas isa eeskujul Järva-Peetri koguduse teenimist kuni oma elupäevade lõpuni. 

1863. a. ehitati kirikuaeda 15. sajandist pärit müüridele matusekabel, 1868. a. sai Johann Gottfried Mühlhauseni jooniste järgi Järva-Peetri kiriku torn oma praeguse kuju. 69,7 meetriga on see Tallinna Oleviste, Tallinna Niguliste ja Pilistvere järel kõrguselt neljas kirikutorn Eestis. Põhjalik siseremont tehti Järva-Peetri kirikus 1872. aastal. Kirik sai uue altariseina ja kunstnik Carl Greger maalis koguduse silme ette õpetava Jeesuse. Köster Carl Gustav Lucki juhtimisel osales Järva-Peetri koguduse laulukoor Eesti esimesel üldlaulupeol Tartus. Võistulaulmisel saadi III koht. Pärast Georg Henningu surma kutsuti Järva-Peetrisse õpetaja Gustav Rinne, kelle vanaisa oli sadakond aastat varem Järva-Peetri kogudust teeninud. 

Praeguse oreli ehitasid vennad Kriisad Järva-Peetri kirikusse 1907. aastal. Vastuvõtmisel anti pillile väga kõrge hinnang. Orel mängib lambanahksel lõõtsal, mille valmistamiseks kulus 15 lamba nahka. Remonditud on orelit seni kaks korda: 1957. ja pikemalt alates 2013. aastast. 

Järva-Peetri kirikuõpetaja Konrad von zur Mühlen kutsuti Tallinna Niguliste kogudusse. 1939. a. lahkus ta Eestist koos teiste baltisakslastega. Kahjuks hukkus von zur Mühlen 1945. aastal lahingu ajal Poznani linnas. Järva-Peetri kogudust teenis pärast von zur Mühlenit õpetaja Oskar Bruhns. Temagi saatus polnud kerge. 1915. a. saadeti ta Siberisse asumisele. Seal sai temast rändjutlustaja. 

1916. a. seati Järva-Peetri ametisse Christoph Beermann, tuntud kirikute ehitaja Gustav Beermanni vanem poeg, kes EÜS’i liikmena hoidis käes sini-must-valget lippu, kui Rudolf Kallas selle Otepääl pühitses. Beermann oli abielus sakslasega, kuid keeldus 1939. aastal Eestist lahkumast. Ta soovis lõpuni jääda eesti meheks. Veel samal sügisel sängitati tema väsinud ihu Järva-Peetri kirikuaia mulda. 

Beermanni abiõpetaja Elmar Kõrv teenis Peetri kogudust kogu maailmasõja vältel, 1951. aastal arreteeriti ta valesüüdistuse alusel ning saadeti vangilaagrisse. 

Aastal 1991 varastati Järva-Peetri kirikust altarimaal. Kaks aastat hiljem leiti see üles, restaureeriti ning asetati tagasi oma kohale. Pastoraat jäi ka pärast kohtuvaidlust kogudusele tagastamata, kuna seal asus kool. Kui kool mujale kolis, müüs omavalitsus hoone maha ja nüüd asub seal hooldekodu. 2014. a. kingiti Järva-Peetri kirikule uued tornikellad, õieti kasutatud teraskellad Saksamaalt.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15. 
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 3

Lisa kommentaar