Sõna teenistuses: peapiiskop Urmas Viilma ettekanne EELK vaimulike konverentsil Tartus 24.01.2024

Austatud konverentsil osalejad, külalised ja kaasvaimulikud!

Armsad õed ja vennad!

Tartu ja Pärt

Mul on eriliselt hea meel, et vaimulike konverents on selgi aastal kogunemas Tartus ja veel Tartu Ülikooli ajaloolises aulas. Lisaks paljudele mitmetele sündmustele, mil olen siin viibinud, meenub mulle meie vaimulike konverentsi teema kontekstis siinsamas Tartu Ülikooli aulas täpselt kümne aasta eest toimunud vabade kunstide professuuriga seotud loengusari “Sõna ja muusika”, mis keskendus Arvo Pärdi heliloomingule. Kogu sarja kõik loengud on kättesaadavad Arvo Pärdi Keskuse veebilehelt.

Kes on Arvo Pärdi loomingulooga tuttav, teab, et tema loomingu erilised pärlid hakkasid sündima hetkest, mil ta hakkas muusikat kirjutama Sõnast. See toimus ligi poole sajandi eest pärast kaheksa aastat kestnud loomingulist kriisi ehk vaiki olemist. See oli paus, mida helilooja loojana vajas. Selle pausi lõpetas hiljem maailmakuulsaks saanud tintinnábuli-muusikastiili leidmine. Pausidel on selles muusikastiilis sageli olulisemgi koht kui kõlavatel nootidel.

2003. aastal lõi Arvo Pärt teose nimega „In principio“ (Alguses), milles ta komponeeris muusikasse Johannese evangeeliumi esimese peatüki 14 ladinakeelset salmi. Võib ka öelda, et Johannese evangeeliumi algussõnad, „Alguses oli Sõna“, on Arvo Pärdi maailmavaate alus ja tema loominguline kreedo nagu on kogu tema muusika aluseks sõna.

Arvo Pärt on ise öelnud: „Need Johannese evangeeliumi müütilised sõnad „Alguses oli Sõna“ on tõepoolest kõigele südameks, sest ilma selle Sõnata ei eksisteeriks midagi. /…/ Meie võimete juured on selles idees: „Alguses oli Sõna.“ On palju võimalikke tõlgendusi, aga selle idee puhul on tegemist iidse valemiga, /…/ mis on ühtaegu äärmuseni keerukas ja uskumatult lihtne.“

Nii nagu meiegi jaoks, et tähenda Sõna Arvo Pärdi jaoks lihtsalt lausutud sõnu või sõnumit, vaid tähistab lihaks saanud Sõna – inimeseks sündinud Jeesus Kristust. Paradoksaalne on tõdeda, et maailma ühe kõige kirikukaugema rahva kõige kuulsam esindaja läbi ajaloo, Arvo Pärt, on peaaegu kogu oma viimase poolesaja aasta loominguga tunnistanud Sõnast ehk Jeesusest Kristusesest. Pikemalt ma siinjuures Arvo Pärdi loomingu analüüsimisel ei peatu. Kellel huvi rohkem Pärdi Logos-teemasse süüvida, soovitan muuhulgas tutvuda hea ametivenna Mart Jaansoni kirjutatuga nt veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia.

Sõna – alguses ja lõpus

Kui Johannese evangeelium, nagu ka kogu Pühakiri algab sõnaga alguses, siis Piibel lõppeb sõnaga aamen. See võib tunduda loomulik ja loogiline, sest sõnaga aamen lõpevad tavapäraselt kõik palved ja kõnedki kirikus. Ometi ei ole meie elu ja tegudega sugugi nõnda, et teame ette, millal see aamen saabub. Pole sugugi kristlik uskuda, et kõik on ette valmis või detailides ja lõpuni ära otsustatud. Selline arusaam juhatab meid fatalismi. Jumal ei ole saatus. Jumalal on oluline roll meie saatuse kujundamisel, kuid Ta ei tee seda ilma meie tahtega arvestamata. Nõnda on meie saatus omal moel ka meie endi kätes. Me teame, Jumal ei ole oma kõnelemist inimesega lõpetanud, kuid ka inimesel endal on oma sõna veel öelda. Olles Sõna teenistuses on meie sõnad aga samavõrra meie endi kui Jumala sõnad. Meie kuulutus Kristusest on sõnakülv, millest usume, et võrsub seeme, sirgub võrse, puhkevad õied ja valmivad viljad.

Oma isiklikku sõnasaaki kaaludes tuleb meil hinnata, milline on meie lausutud, kirja pandud ja teistega (eriti ühismeedias) jagatud sõnade tähendus ja sisu. Me ei saa unustada sealjuures enesekriitikat. Eks ole ju vaimulikudki pahatihti kaldunud kõrvale omaenese sõnadest. Peeglisse vaadates tuleb meil, küsida, millal on hetk, mil meie sõnad muutuvad kuulajate jaoks kõigest õhku haihtuvaks tüütuks müraks. Ja, mis peamine: viimselt jääb Jumalale viimane sõna. Tema öelda jääb alati viimane aamen. See aamen, mis lõpetab jutu ja paneb punkti.

Sõna on vaba?

Eelmine president Kersti Kaljulaid on korra tähelepanu pälvivalt manifesteerinud, et sõna on vaba. Kui ta selle sõnumiga varustatud pusaga parlamendisaali saabus oli tal ühelt poolt õigus, teisalt mitte päris. Kersti Kaljulaid soovis sedastada sõnumit, et isegi presidendi amet ei tohi lämmatada tema õigusi Eesti kodanikuna. Ka temal on sõnavabadus, ka tema sõna on kodanikuna vaba.

Samal ajal teame kõik, et ükski sõna, millest koosneb konkreetset mõtet väljendav lause ei ole lauset moodustades enam vaba. Mõtestatud sõna ei ole vaba, kuna see on sisustatud (ehk piiritletud) tähendusega. Täiesti vaba on sõna tähtede kombinatsioonina senikaua, kuni seda sõna ei ole veel kasutusele võetud lause moodustamiseks. Ka lause, mis ei kanna mõtet on vaba, kuid paraku sisutu. Sellisele lausele oleks parem, kui teda ei moodustata.

Vääriti mõistetud sõnavabadusega välja vabandatav piiramata ja mõtestamata sõnakasutusega kaasneb üldine sõnareostus. Me õpime ise ja õpetame oma lapsi sorteerima prügi, et seda saaks suunata taaskäitlemisse. Kuidas aga taaskäidelda sõnarämpsu? Ilmselt aitab halvasti kasutatud sõnadele mõtte ja sisu anda see, kui püüame asju uuesti ehk taassõnastada. Mõtlematult öeldule mõtte andmine ongi sõnade taaskäitlemine. Vaimulikena Sõna teenistuses olles, peame oma sõnakasutuses olema eriliselt tähelepanelikud. Parem on saada sõnasabast kinni enne, kui see lendu läheb. Igast tühjast sõnast kõnekam on alati vaikimine. Laseme pausil kanda.

Kultuurse sõna kokkulepe

Kuid vaikimine ei kanna igavesti. Saabub hetk, mil vaikimine muutub kõrvulukustavaks, eriti kui see puudutab teemasid ja küsimusi, millest kõik teised meie ümber juba ammu räägivad, kuid kirik endiselt vaikib. Meile esitatakse küsimusi, kuid me väldime vastamast ja vajume pikkamööda status quo´d hoides ohtlikku legalismi. Kui nii ei saa või ei tohi, nagu inimesed soovivad, siis kuidas saab ja tohib? Kirik peab leidma vastused. Meie kaasajal kiriku ja kristlaste ette kerkinud keerulistele küsimustele ei saa vastata meie eelkäijate kaasajal valminud vastustega. Aeg ja kontekst on teine, ka meie teadmised on teised.

Siinjuures on mul hea meel teatada, et konsistooriumi poolt 3. mail 2022. aastal teoloogilise arutelu strateegia koostamiseks moodustatud töörühm on jõudnud oma tööga lõpule. Valminud 11-leheküljeline strateegiadokument on töörühma poolt konsistooriumile ära esitatud. Pärast seda, kui kirikuvalitsus on selle heaks kiitnud, on võimalik kokkulepitud viisil viia kirikus läbi teoloogilist diskussiooni nõnda, et meie ühine usk püsiks kindlana, me õpiksime üksteist kuulama ning austaksime erinevatel teoloogilistel seisukohtadel olevaid kiriku liikmeid.

Konsistooriumile esitatud teoloogiline strateegia puudutab üldkiriklikku arutelu vajavaid teemasid ja sisaldab:

teoloogilise arutelu määratlust evangeelse teoloogia ja kiriku kontekstis;
ajaloolist ülevaadet teoloogilistest aruteludest siinses luteri kirikus;
teoloogilise arutelu head tava (arutelukultuur);
üldkiriklikku teoloogilist arutelu vajavate teemade loendit ja ajakava;
üldkiriklike teoloogiliste arutelude läbiviimise mudelit (teekaart).

Kuna dokument on veel heaks kiitmata ja ma ei ole selle sisu täpsemaks avamiseks leppinud kokku ei töörühma juhtinud piiskop electus Marko Tiituse ega teiste kolleegidega, ei peatu ma sellel dokumendil lähemalt. Seepärast, et teoloogiliste arutelude teemade ideekorje toimus täpselt aasta tagasi just vaimulike konverentsil, pean siiski õiglaseks ja vajalikuks seekordsel vaimulike konverentsil anda tagasiside korras teada, et töörühm on esitanud kirikuvalitsusele ettepaneku korraldada lähiaastatel vastava ajakava alusel arutelud sellistel teemadel nagu: piibli autoriteet ja tõlgendamine; loodu(s)kaitse ja elukeskkonna jätkusuutlikkus; elu algus ja pühadus; soolisus ja seksuaalsus; abielu tähendus ja pühadus; elu lõpp, surm ja igavene elu; luterlik identiteet ja õigeksmõistuõpetus; evangeelium ja kiriku missioon tänases Eestis ning Püha Õhtusöömaaeg, armulauale lubamine ja armulauaosadus. Kuna strateegiadokument saab kõigile avalikuks juba lähinädalatel, ma rohkem seda täna ei ava.

Eesti luterlased globaalses luterluses

Mul on hea meel, et meie ametiõde Luterliku Maailmaliidu (LML) peasekretär Anne Burghardt andis eilsel konverentsipäeval põhjaliku sissevaate Krakowis, Poolas eelmise aasta septembris toimunud LML üldkogu teemale „Üks ihu, üks Vaim, üks lootus“ ning lõi ka seoseid oma kodukiriku ehk EELK arengutega. Mitte kõik, mis on globaalse tasandi luterluses aktuaalne ei ole üks-ühele ülekantav Eestisse ja EELKsse. Või vähemalt võtab see väga kaua aega.

Panin tähele, näiteks peasekretäri tähelepanujuhtimist LML kehtivale kvoodisüsteemile 40%(mehi)+40%(naisi)+20%(noori) ja selle võimalikule rakendamisele nt EELK kirikukogu puhul. Paraku on see just üks koht, kus kvootide rakendamise üks-ühele samal kombel kui LML otsustuskogudes on võimatu ainuüksi sel põhjusel, et LML otsustuskogude ja EELK kirikukogu moodustamise alused on väga erinevad. Et sooline võrdsus muuta kvaliteediks omaette eesmärgiga saavutada sooline pariteetsus kirikukogul, tuleb kvoote rakendada läbivalt nii koguduse juhtorganite valimisel, praostkondade sinodite saadikute valimisel, kui ka konsistooriumi liikmete valimisel. Seni ei ole olnud ühegi nimetatud kogu moodustamise esmaseks põhimõtteks soolise võrdsuse saavutamine.

Lisaks, kuigi vaimuliku ordinatsiooni taotlenud naiskandidaadid on saanud kõik pärast eeldushariduse omandamist ja pastoraalseminari läbimist ordineeritud, moodustavad nad ikka pärast 56 aastat kestnud naiste ordineerimise praktikat ikkagi meie vaimulikkonnast vaid 21%. Kuna ordineeritud naisvaimulikud ei jaotu võrdselt kõikide praostkondade vahel ei saa nad paraku kandideerida ka kirikukogusse igas praostkonnas võrdselt meestega. Et saavutada sooline võrdus, tuleb naisi sinna, kus neid ei ole kuidagi kunstlikult juurde „tekitada“. Kõige selle peale mõeldes võib tekkida küsimus, kas äkki kulutame selle spetsiifilise probleemi lahendamiseks proportsionaalselt liiga palju aega ja ressurssi? Kui keegi argumenteeritult põhjendaks ära, et just selle küsimusega tagaksime kiriku edasise kasvu ja jätkusuutliku majandamise, siis vääriks kvootide kehtestamine tõepoolest pingutamist. Samas, soolise ja ka ealise ebavõrdsuse teadvustamine üksi võiks tuua siiski juba teatud muutuse, et naiste osakaal kirikukogul kasvaks tänase 30% pealt näiteks 40%ni.

Mul on tunne, et Eesti ühiskonnale on omane kultuur, mis eelistab loomuliku soopõhise võrdsuse saavutamist ilma kunstliku surveta. Kui see oleks teisiti, oleks meie muidu väga liberaalsete ja läänelike vaadetega riigi parlamendi ja ka valitsuse koosseis soolise tasakaalu mustereeskujuks. Samas, näeme, et hoolimata sellest, et Eestis soolist pariteetsust kunstlikult ja kvootidega kusagil taga ei aeta, ei ole takistanud see valida Eestile naispeaministrit ega ka mõni aeg tagasi naispresidenti. Mõnes teises vanas Euroopa riigis pole seda saavutada suudetud isegi ammukehtivate sookvootidega.

Olles siiski innustunud LML peasekretäri õpetaja Anne Burghardti sisukast ettekandest, tahan ka ise Krakowi üldkogul peatuda ja seda just vastu võetud resolutsioonide kontekstis. Teemasid, millel on otsene puutumus või lausa kattuvus meie kiriku või ühiskonna jaoks aktuaalsete küsimustega on palju. Ka varem minu poolt loetletud teoloogiliste küsimuste strateegia komisjoni poolt ideekorje alusel välja valitud edasise arutelu teemad haakuvad suures osas LML üldkogul vastu võetud resolutsioonide teemadega.

LML üldkogul võeti vastu neli avaldust:

Avaldus kristlaste olukorrast ja elust Pühal Maal
Avaldus usuliste ja etniliste vähemuste olukorrast Aasias
Avaldus õiglasest maksukorraldusest
Avaldus Ukraina-vastase sõja kohta

LML üldkogul võeti vastu ka 17 resolutsiooni, millest suur osa puudutavad sisuliselt ka meid:

Resolutsioon, milles kinnitatakse COVID-19 pandeemia tõttu katkenud töö jätkumist
Resolutsioon teoloogilise hariduse tugevdamise kohta

Üleskutsed liikmeskirikutele teoloogilise hariduse prioriteediks seadmiseks, teoloogilise hariduse kvaliteedile rõhu asetamiseks ning LML haridusvõrgustiku arendamiseks. Samuti kutsutakse üles soolise õigluse järgmisele kogu teoloogilise formatsiooni ulatuses.

LML resolutsioon teoloogia õppeprotsesside algatamiseks

Teemad: 21. sajandi ristiteoloogia; Augsburgi usutunnistuse asjakohasus ja kontekstuaalsus; rahu ja leppimise teoloogia sõja tingimustes; meeste identiteet ja roll; puuetega inimeste koht kirikus; inimese holistiline käsitlus; erinevate materjalide väljatöötamine

Resolutsioon kaasamise ja osalemise kohta

Kaasamise laiendamine igal tasandil; liturgiliste materjalide väljatöötamine puuetega ja erivajadustega inimestele; noorte kaasamine igal tasandil; meestetöö tugevdamine;

Resolutsioon põlvkondade vahelise õiguspoliitikast

Noorte parema kaasamise tagamine LML tegevuses

Resolutsioon soolise õigluse edendamiseks polariseerumise ajastul

Soolise võrdsuse ja naiste võrdsete võimaluste nimel tegutsemine

Resolutsioon soopõhisest vägivallast

Seksuaalvägivalla ja lähisuhtevägivalla teemadega tegelemine; seksuaalkasvatuse edendamine ja toetamine; seksuaalsele ahistamisele tähelepanu pööramine; üleskutse vastavate regulatsioonide väljatöötamiseks ja liikmeskirikutes ahistamise ning väärkasutuse ennetamiseks ja vältimiseks;

Resolutsioon noortekvoodi rakendamiseks

Üleskutse rakendada kvoodid noorte igakülgseks kaasamiseks igal tasandil

Resolutsioon ilmikute kvoodi rakendamiseks

Üleskutse rakendada kvoodid ilmikute kaasamiseks igal tasandil

Resolutsioon puuetega inimeste õigustest

Üleskutse puuetega inimeste kaasamiseks ja nende kaasamiseks vajalike tingimuste loomiseks

Resolutsioon põlisrahvastest

Üleskutse põlisrahvaste toetamiseks, andestuse ja lepituse saavutamiseks,

Resolutsioon juutide ja kristlaste suhetest

Üleskutse dialoogiks ja koostööks juudi kogukondadega

Resolutsioon Liibüas, Marokos ja muudes humanitaarkriisides katastroofides kannatanutele antava humanitaarabi kinnitamise kohta
Resolutsioon kliimakriisi kohta

Üleskutse kliimakriisist kõnelemiseks, info ja selgituste jagamiseks; tegevuskavade väljatöötamiseks ja rakendamiseks; ökoteoloogiaga tegelemiseks; keskkonnahoiu programmide rakendamiseks; materjalide väljatöötamiseks

Resolutsioon liikumises olevate inimestega teenimisest

Põgenike toetamine; solidaarsuse näitamine erineval põhjusel kodudest lahkunud inimestele

Resolutsioon kiriku kohta avalikus ruumis

Kiriku rolli teadvustamine avalikkuses õigluse ja rõhutute eest kõnelemisel

Resolutsioon oikumeenilise koostöö tugevdamise ja Augsburgi usutunnistuse 500. aastapäeva oikumeenilise tähistamise kohta

Üleskutse tähistada LML ja oikumeeniliste partneritega ühiselt Augsburgi usutunnistuse 500. aastapäeva; töötada välja vastavaid materjale

Sõna on tegu

Johannese evangeeliumi algussalmidele mõeldes on teoloogina asjakohane küsida, kas Sõnast üksi ei piisanud, et Ta pidi tingimata veel lihaks saama? Vastus on: „Jah!“. Lihaks saanud Sõnast sai Jumala tegu. Kuidas saavad meie sõnad lihaks ehk teoks?

Inimene võib sõnad muuta halastuseks ja headuseks, hoolivuseks ja armastuseks. Kuid viidates minule järgneva ettekande teemale, teame, et inimene võib muutuda ka kurjaks ja lausa loomastuda – nii oma tegudes, oma mõtetes kui sõnades. Üha rohkem kuuleme vägivallast meie ümber – tänaval, liikluses ja ühismeedias, kahjuks ka koolis ja kodus.

Kirjutasin eelmise nädala Eesti Kirikus 2023. aasta 11. oktoobril avaldatud statistikaameti suhteuuringu tulemustest, millega 2021. aastal koguti infot vaimse ja füüsilise ahistamise, kiusava jälitamise ning varjatud vägivalla kohta inimsuhetes koduseinte vahel, aga ka tööl, koolis ja mujal. Uuringu sihtgrupiks oli ligikaudu 16 700 juhuvalikuga leitud 18–74aastast Eesti elanikku.

Selgus, et lausa 41% naistest on elu jooksul paarisuhtes vägivalda kogenud. Naistest 39% on kogenud vaimset, 13% füüsilist vägivalda (sh ähvardamist) ja 9% seksuaalset vägivalda. Keskmisest rohkem on vägivalda kogenud noored naised vanuses 18–29 ja kõige vähem naised, kes on juba vanemas eas (65–74 eluaastat). Meestest on elu jooksul paarisuhtevägivalda kogenud 33% vastanutest. 32% meestest on paarisuhtes kogenud vaimset, 8% füüsilist ja 1% seksuaalset vägivalda. Kõige rohkem on vägivalda kogenud nooremad mehed vanuses 18–29 eluaastat (39%), kõige vähem aga vanemad mehed vanuses 65–74 eluaastat (24%).

Olen pidanud loomulikuks, et kristlane, kes järgib eeskujuna Jeesust, ei ole suhtlemises ega suhetes vägivaldne. Statistikaameti uurimus kahjuks seda ilusat veendumust ei kinnita. Statistika pigem kinnitab seda, et igal pühapäeval istume kirikupingis koos koguduse liikmetega, kaaskristlastega, kelle suhtes on tarvitatud vähem või rohkem regulaarselt usalduslike lähikondlaste või isegi kõige lähemate pereliikmete poolt vägivalda. Raske on leppida reaalsusega, et suure tõenäosusega puutun aeg-ajalt kokku sellistegi kaaskristlastega, kes on ise oma lähedastega vägivaldsed. Selline kuritarvitamine võib olla füüsiline, emotsionaalne, psühholoogiline, seksuaalne, majanduslik, vaimne, virtuaalne. Loend ei ole lõplik.

Vägivalla teema käsitlemisega käib kaasas hirm saada häbimärgistatud. Stigmatiseeritud saamise kartusele viitab kasvõi üks väikene tähelepanek, mida olen oma ühismeedia postitusi tehes teinud. Lähisuhtevägivalda puudutavatel postitusetel on väga vähe reaktsioone. Valdav on vaikus. Meil tuleb aga kirikus murda lähisuhtevägivalda ignoreeriv ja summutav vaikus. Igasugune vägivald ja kuritarvitamine tuleb selge sõnaga Piiblile toetudes hukka mõista. Alles siis saab järgneda tervenemine.

Kõik maailma luterlikud kirikud, kes vägivalla küsimust on pühakirja valgusel arutanud, on jõudnud ühele seisukohale – Piibli tõlgendamine lähisuhtevägivalla õigustamiseks on väär ja toetab pattu. Ma ei näe, et Eesti luterlased saaksid jõuda mingile teisele järeldusele. Igasugune väärkohtlemine peab olema iga kristlase jaoks vastuvõetamatu, sest eirab Jeesuse üleskutset üksteist armastada (Jh 15:17). Valu, mida tahtlikult oma pereliikmetele usu või armastuse ettekäändel põhjustatakse, ei ole see usk ega see armastus, mida Jeesus meilt ootab või meile eeskujuks seab. Vägivald, olgu füüsiline, verbaalne või vaimne, ei anna tunnistust jumalanäolisust inimesest, vaid haigestunud ja hullunud loomast.

Tehisaru ja keerulised küsimused

Viimase aasta kestel on kiiresti aktuaalseks tõusnud tehisaruga seotud küsimused. Eriti moraali, aga ka õiguse valdkonnas. Kogu tehisaru tegevuse kontekstis ei ole ju vastust paljudele küsimusele. Põhiline küsimus on, kellel lasub moraalne vastutus tehisaru tegevuse ees? Eriti, kui tehisaru põhjustab mõne õnnetuse, katastroofi, kuriteo? Kas tehisaru üle saab mõista õigust? Kas tehisarule saab anda armu? Kas tehisarul on arusaam heast ja kurjast, õigest ja väärast? Kas tal on südametunnistus? Kas tehisaru saab võtta vastu pihti ja anda absolutsiooni? Kas Kristus suri ja tõusis üle ka tehisaru lunastamiseks? Kas robotid saavad päästetud? Kas reformatsiooni juubelisaastal Wittenbergis kuulsaks saanud robot, kes väljastas nupule vajutuse tulemusel erinevates keeldes sedeli õnnistussõnadega jagas ka reaalselt õnnistust? Kas see õnnistus oli päris ehk kehtiv? Kas tehisaru saab olla Sõna teenistuses?