Kaplan Tõnis Kark: kuidas saab jõulumüsteeriumist X-mas

Kaitseväe kaplan Tõnis Kark jutlust pidamas (Foto: Regina Hansen)

Möödunud nädalavahetusel, 20. detsembril peetud advendijutlusel Naissaare Püha Neitsi Maarja kabelis mõtiskles Kaitseväe kaplan, õpetaja Tõnis Kark selle üle, mis juhtub ristiusu sõnumi mõistmisega  tingimustes, kus inimene on aina suuremas infotulvas orienteerumiseks üritanud luua ülipeene lahutusega töödejaotust, kuid seejuures loobunud isiklikust tervikumõistmise püüdest.

Religioon vajab samuti meeskonnatööd, ühist treenitud taju-välja, kuid õndsakssaamisel ei ole töödejaotust ega grupitööd, vaid omavastutus – kõik saavad õndsaks iseseisvalt ja oma usu läbi Jumala armust, ütles Tõnis Kark. Ristiusu kuulutusliku sõnumi mõistmiseks vajab inimene iseseisvat keskendumist piisavale hulgale selle osistele, mis võimaldaksid lõpuks sündida tema usulisel tervikutajul.

Vaimulik tõi õpetliku näite, mis juhtub, kui läheneme õndsaksaamise küsimusele viimase kahe sajandi liinitöö malle kasutades. Selleks kasutas ta kõigile teada-tuntud Jeesuse sündimise lugu kujutavat jõulumüsteeriumi advendiaegse kiriku  vaateaknal. Ta vaatles lähemalt, kas ja kui palju me võime sealt mängult ära võtta või ka juurde panna, et müsteerium – Jeesuslapse sündimise lugu – vaatlejale endiselt äratuntav oleks.

***

Kaitseväe kaplan, õp Tõnis Kark

Naissaarel, 20.12.2020

Lk 2:1-20

Armu Teile ja rahu, meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt. Aamen.

Inimkond on viimase saja aasta jooksul ilmalikus plaanis proovinud mõtestada oma maailma seda aina väiksemateks osadeks hekseldades ja sealjuures aina kasvavas infotulvas orienteeruda püüdes, üritanud luua ülipeene lahutusega töödejaotust. Ühiskondliku ja üldise toimetuleku huvides võib seejuures loobuda isiklikust tervikumõistmise püüdest. Teadmiste ühisväli on eesmärgile suunatud ja ajab asja ära.

Üksikisiku vaates elame aina killustunumas maailmas. Mida aeg edasi, seda vähem suudame midagi ise algusest lõpuni mõista või valmis teha.  Ma ei tea, kui palju inimesi kulub tänapäeval ühe saapa tegemiseks jalatsite valmistamise ettevõttes, aga ma tean, et vanasti tegi üksainus kingsepp kingad valmis kontsast ninani. 

Kui 19. sajandi teadlane oli võimeline haarama veel enamust maailma seletavast päevakohasest teadmisest, siis nüüd oleme jõudnud niikaugele, et inimese teadmine on võimeline selle sügavuses fokusseerima ennast laiemas uurijateringis mõne väikese ja väga olulise detaili tundmisele ja vaatlemisele.

Kui sellisel teadlasel täna poleks meeskonda või kolleege, ühismälu ja masinaid, ei suudaks ta arvatavasti üksinda jõuda suure pildi või terviku (tulemuse) nägemiseni ikka selleks, et põhjendada oma mikroskoopilist pingutust makroskoopilises plaanis. Ta vajab piltmõistatuse kokkupanekuks kaastöölisi, teisi inimesi, masinatesse talletatud teadmisi – ta peab tegema teistega koostööd.

Religioon vajab samuti meeskonnatööd, ühist treenitud taju-välja. Usus kasvamine ei ole teadustöö, kuid eeldab samasugust omade inimeste ringi, ühiste teadmiste ja usu kasvatamist. Samas tuleb selgelt meeles pidada, et õndsakssaamisel ei ole töödejaotust ega grupitööd, vaid omavastutus – kõik saavad õndsaks iseseisvalt ja oma usu läbi Jumala armust. Ristiusu kuulutusliku sõnumi mõistmiseks vajab inimene iseseisvat keskendumist piisavale hulgale selle osistele, mis võimaldaksid lõpuks sündida tema usulisel tervikutajul. Aga kas ikka suudame keskenduda iseseisvalt tulemile kristluses ehk usule ja õndsaksaamisele Jumala armus, kui meid on koolitatud mitte suutma omapäi valmistada algusest lõpuni isegi paari kingi?

Pedagoogilises plaanis oleks õpetlik vaadata, mis juhtub, kui läheneme õndsaksaamise küsimusele viimase kahe sajandi liinitöö malle kasutades. Igaüks teab, milline näeb välja Jeesuse sündimise lugu kujutav jõulumüsteerium advendiaegse kiriku  vaateaknal. Tekitame kujundlikult selle populaarse perikoobi tundmisel fordismi ideedel põhineva „tööjaotuse“, jagades Petlemma kuulsa lauda kolleegide vahel jupphaaval vennalikult ära. Äraantud osad unustame.

Küsimus on nüüd muidugi, kas ja kui palju me võime sealt mängult ära võtta või ka juurde panna, et müsteerium – Jeesuslapse sündimise lugu – vaatlejale endiselt äratuntav oleks? Võtame näiteks sõime kõrvalt ära lamba – see ei muuda paljut; nüüd härja, hea küll, ikka pole viga; siis kaotame ära kolm idamaa tarka, endiselt võib veel aru saada millega tegu. Ingli äravõtmiseni jõudes tekib juba kahtlusi konteksti määramisel. Kui ka täht alla tõmmata  –  siis sellest alates on uduelemendid kiired levima. Lõpuks kaotame pildilt sõime kohale kummarduvad vastsed lapsevanemad ja ongi meil põhimõtteliselt  X-MAS – kindla märgilise laenguta vaba päev keset aasta kõige pimedamat aega.

Ehk on religioossed praktikad siiski üks nendest viimastest kantsidest, kust peame üksikisikutasandil tervikuni jõudma, süvenenult lõpuni minema. Kogu Jeesussündmus on suunatud üksikisikule. A-st –O-ni. Siin tuleb hoomata kogu lugu, tunda tervikut, teha sealjuures kõik ise läbi. Keegi ei saa meie eest armastada, tänulik olla, kannatada. Oma Looja ees seisab lõpuks igaüks üksinda. Religioon on võibolla viimane kõikide jaoks avatud võimalus süveneda millessegi, millest saab keskenduja enese peas tervikpilt. Jätame need lambad ja härja hetkeks sinna Petlemma või Taaveti linna uudistama kõike nende ümber toimuvat ja tõuseme kõrgele selle jõulusündmuse kohale, kust avanevad juba järgmised evangeelsed horisondid. Piiblilugu tundes, saame otsekui kinematorgraafilises üldplaanis allavaadates näha, kuidas sellele jõulumüsteeriumile järgneb peagi kogu ülejäänud Jeesusloo tegevustiku plaan kirikuaasta dramaturgilises kontekstis. Avaneb kogu Jumala armastustegu. Sedagi saame ainult iseseisvalt läbi teha, tööjaotus ei ole mõeldav.

Jumala plaani üldvaates mõistmiseks vajame tervikut jeesusloo erinevatest sündmustest – ainult Jeesuslapse sünd ei evangeliseeri kedagi. Meil isiklikult on tarvis jõuluime osana suuremast tervikust. Meenutagem, kuidas minut tagasi kaotasime müsteeriumi juures ükshaaval lambaid, härgi ja tegelasi ja jõudsime mingil hetkel kogu sündmuse sisu hägustumise ja kadumiseni. Nüüd oleme olukorras, kus vaatame jõulusündmust samal moel aga suuremas plaanis ja kogu jeesusloo kontekstis ja oletame musta stsenaariumina, et oleme juba eelmainitud tööjaotuslikul moel kirikuaasta sündmuste hulgast enese jaoks ära kaotanud kõik ülejaanud märgilised pidepunktid alates tehvanipäevast kuni igavikupühapäevani, siis mis meile jääb?

Siia ma tõmban punase joone. Ma tean, millist mõnu pakub Jumala armu ära tundmine, millist rõõmu toob kirikuaastast-aastasse süvenev taipamine päästest ja seepärast ei ole ma nõus loobuma isegi mitte lambast või härjast jõulusõime juures, ammugi siis veel kirikukalendri järgi lahtrulluvatest piltidest piibliloos või hoidku Jumal, luterlikust usuõpetusest. Nad kõik põhjendavad mulle – ka see härg ja lammas – millest tuleb see kergus, kui ma Jumala peale mõtlen või tema poole palvetan. Ma ei taha sest ilma jääda ja vajan seepärast tervikut nii Jeesuse sünni kui Uue Testamendi sündmustes üldisemalt.

Ma ei taha enam vähendada, lahutada, lahjendada, lambaid kaotada, jõululugu või Jeesussündmust piibliloo mittetundmisega vaesastada või sündmuste ärajätmisega õgvendada, sest on selge, et mida rohkem ma tean, seda enam ma usun. Mida enam ma usun, seda tõenäolisem on, et ma saan õndsaks. Seepärast on ka jõuluõhtu sõnum kirikulistele käia kirikus rohkem, lugeda Piiblit ja teha kaasa ka kõik need ülejäänud Jeesuse eluga kaasnevad sündmused, mida me otsekui näidendit kirikuaasta vältel aina läbi mängime. Siis on kogu tervik usku toetamas ja ka jõululoo puhul pole enam seda hirmu, et keegi – nimetagem teda näiteks härra Teadmatuseks töödejaotuses, võiks tikkuda meie lamba, ingli või tarkade kallale jõulumüsteeriumis kiriku akna peal. Ärgu meie usk murenegu! Rõõmustame, ristirahvas, sest meile on Lunastaja sündinud! Ilusat Jõuluaega kõikidele. Aamen