Täna on Lihula lahingu 800. aastapäev

8. augustil 1220. aastal toimus Lihulas lahing, mille käigus vallutasid saarlased sealse linnuse ning nurjasid rootslaste plaanid Eestimaa jagamises osaleda. See oli maarahva suurim võit vallutajate vastu 1208.–1227. aasta ristisõjas ja teadaolevalt ka eestlaste suurim sõjaline võit kuni 1919. aastani. Lahingu aastapäeva puhul toimusid mälestusteenistus Lihula Eliisabeti kirikus ja ajalookonverents Lihula mõisas.

Ajalooallikate kohaselt, milleks on peamiselt Henriku Liivimaa kroonika, aga ka Liivimaa vanem riimkroonika ning mõned Rootsi ja Taani kroonikad, toimus Lihula lahing sealset linnust kaitsnud Rootsi vägede ja neid piiranud saarlaste vahel, kes lõpuks vallutasid linnuse ja tapsid enamiku või kõik garnisonist. Kaotatud lahingu järel loobus Rootsi vallutuskatsetest Eestimaal ega osalenud enam Liivimaa ristisõjas.

Lihula lahingu mälestusmärk

Lahingu eellugu ja sündmuste käiku on lühidalt kirjeldatud nõnda: 1220. aasta kevadeks oli kogu Eestimaa mandriosas tunnustatud Riia piiskopi ja Taani kuninga ülemvõimu. Kuigi varem sõlmitud leppega oli piiskop Albert lubanud oma Eestimaa alad üle anda kuningas Valdemar II-le, lubasid nad tegelikkuses taanlastele vaid Revala.

1220. aastal hakkas huvi Eestimaa alade vastu üles näitama Rootsi kuningas Johan Sverkersson. Kuninga laevastik maabus suve hakul Läänemaal ja hõivas muinaskihelkonnas asuva Lihula linnuse, Eestimaa lääneosa ühe tähtsama poliitilise keskuse. See toimus suure tõenäosusega Taani kuningaga kooskõlastatult ja tema nõusolekul, olles mõeldud vastukaaluks Riia taotlustele. Rootslased alustasid maakonnas ristimist ja kirikute ehitamist.

Piiskop Albert rootslastele sõda ei kuulutanud, küll aga saadeti nende juurde saadikud, kes tuletasid meelde, et nende kihelkondade rahvas on juba nende poolt ristitud, ning hoiatasid rootslasi äraandlike eestlaste eest. Konflikt võttis võiduristimise ilme, kus kummagi poole preestrid hakkasid kiirustades ristima võimalikult palju vaidlusaluste territooriumite rahvast.

Rootslaste sissetung häiris ka saarlasi, kelleni ristiusustamine polnud jõudnud. Skandinaavia kroonikate kohaselt ründasid laevadega saabunud saarlased kaitserajatist kuninga lahkumise järel, 8. augusti aovalgel. Suur vägi, millega liitusid tõenäoliselt kohalikud elanikud Läänemaalt, piirasid linnuse sisse ning neil õnnestus see põlema süüdata. Lihula linnust kaitsnud umbes 500-meheline Rootsi kaitsevägi tungis seepeale välja, ent ei suutnud suuremale väele vastu hakata. Nii õnnestus saarlastel Lihula linnus vallutada ning allesjäänud kaitsjad tapeti. Vähesed pääsesid põgenema taanlaste linnusesse. Henriku kroonika kohaselt korjasid taanlased surnukehad kokku ja matsid neid leinates, mis omakorda annab tunnistust rootslaste ja taanlaste üksmeelest. Rootsi hävitav kaotus Eestimaa läänerannikul tõi kaasa selle, et kuningas Johan Sverkersson ei üritanud enam Maarjamaa jagamises kaasa rääkida. Saarlastele andis märkimisväärne võit indu vallutajate vastu edasi sõdida.

Lihula lahingu 800. aastapäeva mälestusteenistus

Lihula lahingu 800. aastapäeva märkival mälestuspalvusel Lihula kirikus teenisid piiskop Tiit Salumäe, Läänemaa praost Kaido Saak ja Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göransson. Muusikalise osa eest hoolitses ansambel „Ei või olla“. Kaitseliitlased kandsid kirikusse Eesti, Rootsi ja Lääneranna valla lipud.

Piiskop Salumäe avaldas oma kõnes lootust, et mälestusteenistus ja konverents aitavad õppida hindama oma ajalugu. Lihulasse tulnud rootslased polnud tema hinnangul mitte niivõrd vallutajad, kui Jumala sõna kuulutajad. Kõnest jäi kõlama tõdemus, et ajalugu kirjutavad võitjad – tõepärasuse huvides on tema sõnul oluline oma kodukoha lugu üha edasi uurida. Lihulas 800 aasta eest toimunud sündmused võimaldavad piiskopi sõnul kindlasti erinevaid tõlgendusi. Õpetaja Patrik Göransson luges rootsi ja eesti keeles ette tervitused Linköpingi piiskopilt.

Konverentsil Lihula mõisas, kus osales rohkesti ajaloohuvilisi, avaneski võimalus teada saada, mida on teadlased täiendavalt välja selgitanud sajandite taguste sündmuste kohta, mis teistsuguste arengute puhul oleksid väga palju võinud mõjutada meie ajaloo kulgu.

Mati Mandel (pildil) Eesti Ajaloomuuseumist on oma teadustööde raames uurinud Läänemaal kasutusel olnud muinasaegset relvastust, samuti kalmeid. Ajaloolane andis ülevaate arheoloogilistest kaevamiste paikadest ja leidudest Läänemaal ja tutvustas toona kasutusel olnud esemeid. Mandel pidas võimalikuks, et kirik, mis ehitati orgu, püstitatigi ristiusuliste mälestuseks. Konverentsi järel oma 75. juubelit tähistanud ajaloolasele sai kohaliku ajalooringi poolt osaks üllatus: Lihula mõisaõuel avati tema nimesildiga pink.

Tallinna Ülikooli õppejõud, skandinaavia uuringutele keskendunud Kersti Markus (pildil) vaatles lähemalt osapoolte võimalikke motiive, mis kokkuvõttes viisid kokkupõrkeni Lihula linnuses. Linnuse sündi tuleks tema sõnul vaadelda skandinaavia-vene kaubanduse kontekstis. Lihula kant oli oma looduslike tingimuste poolest (hea laht, palju jõgesid) Väinamere piirkonna ainus kaubitsemiskoht, mis muudab mõistetavaks ka saarlaste rünnaku.

Veel ilmneb ajalooallikatest, et rootslaste sõjakäik oli kooskõlastatud Lundi peapiiskopiga. Mõtlemapanev on seegi, et rootslased asusid ilma vastuseisuta Lihula linnusesse elama. Seega pidi kohapeal leiduma ristiusu vastu võtnud rahvast, kes neid toetasid.

Anton Pärn (pildil) Haapsalu ja Läänemaa Muuseumidest andis ülevaate Lihula vanemast andmestikust ja sellestki, mis sai lahingu järel Lihulast edasi. Lihulale võimaliku piiskopkonna keskusena viitavad Dünamünde kloostri abti Theoderichi piiskopiks pühitsemine 1211. aastal ja paavsti bulla 18. aprillist 1220. Lahingu järel, aastal 1225, oli Lihula aga kirjalike allikate kohaselt maha jäetud. Järgnevatel sajanditel kerkis Lihulasse sarnase põhiplaani ja hoonestusega väikelinn, nagu samal ajal tuhandetes paikades üle Euroopa.