Koguduse lugu: Kolga-Jaani kogudus

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kolga-Jaani koguduse lugu.

Kolga-Jaani kiriku altar (Foto: koguduse koduleht)

Kolga-Jaani kihelkonna maad jagunesid muinasajal Mõhu ja Nurmekunna maakondade vahel. Nagu nimigi ütleb, oli siin kõrvaline koht soode ja rabade vahel, eemal suurematest teedest. Küllap oli see ka turvaline paik, sest linnuseid polnud tarvis ehitada. 

Alates 1224. aastast kuulus Kolga-Jaani piirkond Põltsamaa foogtkonda. 14. sajandi esimesel poolel ehitati siia, Nurmekunna kaugemasse otsa kivikirik. See oli suhteliselt lai, gooti stiilis võlvimata, ilma torni ja kooriruumita pühakoda. Arvatakse, et oma nime sai kirik evangelist Johannese järgi. Kuna lähikonnas on Viljandi Jaani ja Suure-Jaani kirikud, kutsuti siinset pühakoda saksa keeles Väike-Jaaniks (Klein St. Johannis), eesti keeles Kolga-Jaaniks. 

14. sajandi lõpul ehitati Tallinna meistri juhtimisel kivist võlvid, mis toetuvad süllapaksustele müüridele. Nii sai Kolga-Jaani kirikust kolme võlvikuga ühelööviline hoone. Säilinud on sakramendinišš ja rituaalne kätepesunõu kiriku idaseinas. 14. sajandi lõpust pärineb Kolga-Jaani kiriku puust altarikrutsifiks, mis on kunstiteadlaste hinnangul Ida-Preisi koolkonna töö. 

Liivi sõja ajal on inimesed kiriku võlvidelt pelgupaika otsinud ja küllap ka leidnud. Võlvid on tänaseni terved vaatamata sellele, et on olnud ka aegu, mil kirik oli ilma katuseta. Näiteks 1623. a. oli kirik ilma katuse, akende ja usteta. Veel 1778. aastal olevat Odiste küla Ottimatsi talus kasutatud härja iket, mis olla tehtud kiriku võlvil kasvanud kasest. Hiljem viidi ike Eesti Rahva Muuseumi, kus see hävis muuseumi põlengul. 

Katoliku ajal teenisid Kolga-Jaani kogudust Põltsamaa vaimulikud. Alles Rootsi ajal, aastal 1637 sai Kolga-Jaani oma kirikuõpetaja. Iseseisev kihelkond sündis Põltsamaa lossiomaniku Hermann von Wrangelli abiga. Selle mälestuseks oli altaritaguses aknas kiri, mis eemaldati 1860. aasta paiku. 

1641 ehitati kirikule uus katus ning 1668 sai krohvitud ja lubjatud pühakoda barokse sisekujunduse. Säilinud on 1681. aastasse dateeritud barokse altariseina ülemine osa koos maaliga Kristuse ülestõusmisest. 

1686 loodi Bengt Gottfried Forseliuse tegevuse tulemusena hulk talurahva koole, millest üks rajati Kolga-Jaanis. Siin oli kirikuõpetajaks Forseliuse vennapoeg Johann Forselius. 

Põhjasõja ajast pole teada, et Kolga-Jaani kirik oleks sõjategevuse tõttu kannatanud. Kogudus kannatas küll nii nälja kui katku käes ja rüüstajate hirmus oldi iga hetk valmis varjuma ligipääsmatusse loodusesse. Ka jäi kogudus mõneks ajaks ilma kirikuõpetajata. 

1718. a. astus ametisse Matthias Ladius ning tema järel aastatel 1730 – 1890 teenisid siin vaimulikud, kelle jaoks Kolga-Jaani oli ainus kogudus, kus nad ametis on olnud, sh üle saja aasta järjest ehk 1772 – 1879 oli siin ametis kolm põlvkonda Rückereid. 

18. sajandi esimeses pooles olid Kolga-Jaani vaimulikud oma hariduse saanud Halle ülikoolis, sajandi teise poole hingekarjased Jena ülikoolis ning 19. sajandi kirikuõpetajad Tartus. 

1742 sai kirik laudkatuse, 1796 ehitati käärkamber ja vanad rõdu kandvad puusambad asendati kivisammastega. Aastast 1750 pärineb kiriku väike kroonlühter ning aastal 1771 maalis kunstnik J. C. Kuhle rõdupiirdele kümme maali Vana Testamendi ainetel. Siin on Aadam ja Eeva, pattulangemine, Eedeni aiast väljaajamine, veeuputus, Lott tütardega, Iisaki ohverdamine, Joosepi müümine Egiptusesse, Issand on Jumal! ehk Eelija võit Baali prohvetite üle, kaarnad toidavad Eelijat ja Eelija taevassevõtmine. Maalingud olid ka kiriku vanal kantslil. 

Kolga-Jaani Võisiku mõisa omanik Timotheus von Bock abiellus kohaliku eesti talutüdrukuga ning aastal 1818 saatis ta keiser Aleksander I-le Venemaa konstitutsiooni projekti, milles taunis isevalitsust ja pärisorjust. Bock vahistati ja kümmekond aastat oli ta Schlüsselburgi kindluses vangis. Seejärel elas ta jälle Võisikul, kuid lasi ennast lõpuks oma kabinetis maha. Keerulise saatusega mõisnikust kirjutas Jaan Kross romaani „Keisri hull“. 

Aastal 1794 avati Rõika külas peeglitöökoda ja 1796 Meleskis klaasikoda. 19. sajandi algul töötas ettevõttes üle 500 inimese ja tollal oli see Eesti suurim käitis, mis tootis 32 000 peeglit aastas. Toodang läks peamiselt Venemaale, Rootsi ja Lõuna-Ameerikasse. 

Vennastekoguduse liikumine sel ajal Kolga-Jaani kihelkonda veel ei ulatunud, küll aga läks sajandi keskel ligi veerand elanikest üle õigeusku. Vene riigi abiga valmis 1873. aastal õigeusu kirik Lalsi külas. 

Aasta enne esimest üldlaulupidu, 1868. a. asutas koolmeister Jaan Rümmel Kolga-Jaani kiriku laulukoori. 1883. a. sai kirik oreli. See telliti Saksamaalt Gotha linnast tulnud orelimeistrilt Guido Knaufilt. 

Torni sai Kolga-Jaani kirik alles 1875. aastal. Sellega seoses lammutati vana müürisisene trepp, mis viis kiriku võlvidele. Torn sai 45 meetrit kõrge ning tornikiiver kaeti puidust kimmkattega, mis püsis seal 130 aastat ning vahetati välja 2005. aasta suvel. Torni tipust võib silmaga näha nii Põltsamaa kui Pilistvere kirikutorne. 

Juba 1823. aastal saabus Viljandi kihelkonna Nurmissaare külla Kambja vennastekoguduse tegelane Georg Beck, kes juhatas laulukoore ja õpetas raamatuköitmist ning noodikirja. Kuna Nurmissaare palvemaja Tänassilma vallas polnud kaugel Kolga-Jaani kihelkonna lõunapoolsest osast, hakkasid Võisiku valla talupojad ja vabrikutöölised suurel hulgal sinna palvemajja käima. 19. sajandi lõpu paiku ehitati Odiste koolimajale kamber juurde, kus koolmeister Julius Tiedermann pidas palvetunde. Palju rahvast käis tema jutlusi kuulamas. Silmnähtavalt paremini edenes vennaste seas lugemise ja kirjutamise oskus. Mõnigi käis nende käest õppimas. 

Aastatel 1890 – 1917 teenis Kolga-Jaani kogudust Villem Reiman, kes oli üks eesti rahvusliku liikumise juhte ja Eesti vaba rahvakiriku mõtte sõnastajaid. Ausambad on talle püstitatud nii Tartus Toomemäel (1931) kui Kolga-Jaani kiriku juures (1988). Tallinnas on temanimeline tänav, Kolga-Jaanis samuti. 

Aastal 1903 laiendati kiriku aknaid, ehitati ümber käärkamber, laudkatus asendati madalama tsinkplekist katusega, kivisambad rõdu all asendati malmsammastega. Torni ehitati uued vahelaed ja trepid. See sundis orelilõõtsa asendit muutma, mistõttu tuli ka orelit tõsta. 

Riiast, Ernst Tode töökojast telliti altarivitraaž “Tulge minu juurde!”. Lähim analoogne vitraažaken asub Riia Toomkiriku altaritaguses aknaorvas ja on Kolga-Jaani vitraažiga hämmastavalt sarnane. Ühtlasi toodi Riiast altari marmorplaadid. 

1912. aastal eraldati kirikumõisast 65 ehituskrunti. Sellega kerkis kiriku kõrvale alev. 

Eesti Vabadussõjas jäi Kolga-Jaani kirik puutumata, kuid õpetaja Friedrich Mickwitz põgenes 1918. aasta detsembris, kui Punaarmee lähenes. Teise maailmasõja ajal, 1941. a. põgenes siit õpetaja August Kobla. Ka sel korral jäi kirik terveks. 

Ligi 60 aastat teenis Kolga-Jaani kogudust õpetaja Heino Viks. Pika elu jooksul ei lahkunud ta kordagi Eestimaa pinnalt ega astunud pärast sõda kordagi üle konsistooriumi läve. Ka saartele jäi tal jõudmata. Kolga-Jaani kogudust teenis ta ustavalt kõrge eani. Õpetaja 23-aastane lehm oli kirikumõisa karja viimane järeltulija. Lehm lõppes kuu aega enne kui suri koguduse visa hingekarjane. 

Heino Viks unistas, et kiriku kõrval üles kasvanud noormees Tarvo Siilaberg võiks jätkata tema tööd. Tegelikult võttis tööjärje Viksilt üle Ants Tooming, kes 2010 läks Tartu Peetri kogudusse ja Tarvo Siilabergist sai taasloodud Tartu Luterliku Peetri Kooli esimene direktor. 

2001 kinkis Alice Raavel Kolga-Jaani kirikule vana tubaoreli, 2002 renoveeriti käärkamber ning vahetati välja elektrisüsteemid, mis esmakordselt paigaldati Kolga-Jaani kirikusse 1948. aasta ülestõusmispühadeks. 2003 rajati kirikuesine kivitee ja kunstnik Jüri Kask täiendas rõdupiiret abstraktsete maalidega, mis kannavad pealkirja “Kaksteist apostlit”. 2004 valmistati kiriku ette sepisväravad. 2006 parandati püssikuulidest puretud tornimuna ja rist. Samal aastal jõudis lõpule tornikiivri kimmkattevahetus. 

Sageli pakutakse Kolga-Jaani kirikulistele pärast jumalateenistust pastoraadis kirikukohvi, tegutsevad pühapäevakool ja laulukoor. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 2

Lisa kommentaar