Pühapäeva palvesõna

Pühapäev enne paastuaega Esto mihi; Quinquagesima. Pühapäeva teema on: Jumala armastuse ohvritee. Palvesõna ütleb Viru abipraost, Kadrina Katariina ja Ilumäe koguduste õpetaja Meelis-Lauri Erikson.

Õpetaja Meelis-Lauri Erikson (Foto: E.E.L.K. Vancouveri koguduse koduleht)

„Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte…“ Mt 10,33

Seda ütles Jeesus, kui ta käis teed koos oma õpilastega vastu oma kannatusele ja surmale. Õpilased olid jahmatuses: kuidas siis nii? Hoopis võitma ja kuningriiki kehtestama minnakse ju praegu! Juba jagatakse omavahel ministriportfelle, et saaks koos armastatud õpetajaga kohut mõista ja valitseda kõige üle. Ja nüüd lausa niisugune jutt!

„Armastus päästab maailma!“ Kes nii ütles? Võibolla Dostojevski? Või Goethe? Veel keegi kolmas? Polegi oluline, see on ju niigi selge ja üldteada. Mõned tõed on sedavõrd inimkonna ühisvara, et tsitaadi autorit polegi tarvis nimetada. Kuid armastuse tee on sageli okkaline, päästmise tee veel seda enam… Me räägime inimeste maailmast. Mida siis veel rääkida Jumala asjust?

Ohverdus on midagi, mida me ei taha teha. Ohver – kas ütleme: õnneks? – ei kuulu siiski meie igapäevaellu. Ohverdus kuulub niiöelda teise maailma, on „elu-ülene“, kõrgem tasand. Kuid just sellisena on ohver tõeline! Ohver peabki olema tõeline ja tõeliselt suur, muidu poleks tal ohvri jõudu ega väärtust. Mida siis veel rääkida Jumala asjust? Me räägime inimeste maailmast…

Võlausaldaja võib oma võlgniku võla talle kinkida, kui ta näeb, et too on lootusetult makseraskuses. Mees armastab oma naist sedavõrd, et ei jäta teda maha ka siis, kui naine on mingi õnnetuse läbi kaotanud kogu oma endise ilu. Ema jääb oma joodikust poja juurde kuni lõpuni, taludes jõhkrust ja halba kohtlemist. Naine ei jäta oma puruvigast ja haiget meest hooldekodusse niisama surema. See kõik tuleb südamest, sest südamele on need asjad päevselged. On päevselge, mida tuleb teha ja kuidas selles olukorras käituda – ühesõnaga, see kõik on juhitud armastusest. Ohver on olemas ka inimeste maailmas, mida siis veel rääkida Jumala asjust?

Jumal käib inimesena inimese tee inimese jaoks lõpuni. Nii lõpuni kui üldse saab, sest vaid sel moel päästetakse maailma. Läbi armastuse tee. Läbi kaduvuse ja surma igavesse ellu; elu-üleselt, „teises maailmas“, kõrgemal tasandil, kus valitseb puhas armastus. See on selline ohvritee, et isegi omadussõna „suur“ ei küüni seda kirjeldama. Kõik sõnad siin osutuvad kirjeldamiseks liig mannetuteks. Me saame vaid vaikides vastu võtta, vaikides imetleda ja tänada, vaikides juubeldada! Või siis mitte…

Palugem: Armas Jumal! Sina oled tõesti suur ja imeline ja täis armastust! Me täname ja kiidame Sind Su armastuse ohvritee eest! Aamen.

Lisa kommentaar