Pühapäeva palvesõna

Õpetaja Peeter Kaldur (Foto: Eesti Kiriku arhiiv)

Paastuaja 2. pühapäev reminiscere. Pühapäeva teema on: palve ja usk. Palvesõna ütleb Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja Peeter Kaldur.

Jeesus ütles Siimonale: “Seepärast on sellele naisele palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.? Lk 7:47

Väga paljudel tänapäeva inimestel, eeskätt usklikel inimestel, on arusaam, mis tuleneb meis kujunenud moraalsetest hoiakutest ja sageli valitsevast sallimatusest teistsuguste moraalsete seisukohtade suhtes: me kipume unustama armastust, mis on ülem kõigist moraalsetest arvamustest. Kui Jeesus oli külas variser Siimonil, siis laskis ta rahulikult, ma ütleksin, et koguni tänulikult patusel naisel kasta oma jalgu pisaratega ja kuivatada oma juustega ning suudelda oma jalgu ja võida neid äärmiselt kalli mürriõliga.

Külla kutsuja vaga variser, lähtudes tavapärastest arusaamadest, mõtleb: „Kui Jeesus oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, et ta on patune.” Jeesus aga ütleb: „Kui tulin sinu majja, ei andnud sa vett mu jalgade pesemiseks, aga tema on pisaratega neid kastnud ja juustega kuivatanud; sina ei andud mulle suud; aga tema ei ole lakanud minu jalgu suudlemast; sina ei ole võidnud mu pead õliga, aga tema on võidnud mu jalgu ülimalt kalli mürriõliga.”

Loomulikult on see erandlik sündmus, aga Jumala puudutus on alati erandlik ja sellesse ükskõikselt suhtuda on rumal ja ülekohtune nii Jumala kui kaasinimeste suhtes. Võib-olla näitab see koguni, et me armastame iseennast rohkem kui Jumalat või peame inimlikke arusaamu tähtsamaks kui Jumala sõna.

Jumala ülim käsk ütleb: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest südamest…“ Ja teine, sellele allutatud: „Armasta oma kaasinimest nagu iseennast.” Kaasinimese (ligimese) armastamine ei ole sugugi lihtne ja veelgi keerulisem on Jumala isetu armastamine. See nõuab mõnigi kord oma tahtmisest loobumist või koguni ettearvamatul viisil toimimist, oma mõtlemise muutmist, täiesti uuel viisil tegutsemist. Kas patune naine, enne kui ta kuulis, et Jeesus on variseri majas, mõtleski oma revolutsioonilisele, ennenägematule toimimisele, mis kahtlemata tekitas küsimusi mitte ainult variser Siimona, vaid kõigi kohalolijate juures.

Usk on alati revolutsiooniline ja seda ei maksa karta, vaid küsida Jumala käest, kas antud juhul maksab nii tegutseda ja siis ka toimida. Aga see ongi palve. Ja kui Jumala sõna ütleb, et nii on õige ja vajalik, siis tuleb seda ka teha, hoolimata ühiskonna teistmoodi arvamisest või hirmust ettenägematute tulemuste ees. Kaks näidet lähiminevikust: Eesti iseseisvumist ei oleks toimunud, kui koolipoisid vastupidiselt „arukate“ inimeste arvamusele poleks hakanud Vabadussõjas selle eest võitlema ning samuti poleks Eesti taasiseseisvumist toimunud, kui kõik oleks lähtunud selleaegsetest mallidest ja selleaegsete „arukate ja pragmaatiliste“ inimeste arvamusest.

Palugem: Kõigeväeline igavene Jumal, Sina tunned meie häda ja nõrkust paremini kui meie ise. Aita meid oma armastuse väega ja kinnita meid usus. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

Uudisele “Pühapäeva palvesõna” on 1 meie veebivärava-väline viide:

  1. Selsamal tunnil juubeldas Jeesus Pühas Vaimus ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled ilmutanud väetitele! Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud sinu head meelt mööda. Kõik on mu Isa üle andnud mulle ja keegi ei tunne, kes on Poeg, kui vaid Isa, ja kes on Isa, kui vaid Poeg, ja kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.”

Lisa kommentaar