Tiit Salumäe: mida tähendab Tartu rahu minule?

“Mulle on väga oluline, et selle lepinguga leidis tunnustust seesama riik, mille kodanik ma olen täna,” kirjutab piiskop Tiit Salumäe Tartu rahulepingu aastapäevale mõeldes ja lisab: “Tartu rahu oli ja on Eesti diplomaatia suurvõit, mis tagas ja tagab eesti rahvale eneseteostuse riigina.” Täna saab tema sõnul ristiinimene turvalise ja sõbraliku ümbruse heaks kõige enam ära teha, olles ise oma ümbruses rahu ning turvatunde loojaks.

Piiskop Tiit Salumäe kõnelemas suurpõgenemise aastapäevale pühendatud seminaril mullu septembris (Foto: Regina Hansen)

“President Lennart Meri ütles aastal 1995: „Tartu rahu 1920 on Eesti sünnitunnistus. Me ei loobu kunagi selle rahulepingu põhimõtetest. Tartu rahuga sai Eesti rahvusvahelise tunnustuse iseseisva riigina. Sellepärast on küsimus nii tähtis, ja nii tundlik, eestlastele.“ 2001.a. Tartu rahu 81. aastapäeva aktusel ütles ta: „Täna 81 aastat tagasi sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. See lõpetas ligi poolteist aastat kestnud Vabadussõja, milles Eesti oli kaotanud 3588 meest ja ligi 14000 mehe tervise, kuid võitnud oma iseseisvuse. — Eesti võttis enesele suure vastutuse maailma ees, tunnustades esimesena Nõukogude Venemaad. Ning vastupidi, Nõukogude Venemaa võttis endale kohustuse tunnustada igavesteks aegadeks Eesti Vabariiki kui iseseisvat rahvusvahelise õiguse subjekti.“
Mulle on väga oluline, et selle lepinguga leidis tunnustust seesama riik, mille kodanik ma olen täna. Tartu rahu tähendab Eesti riiklikku järjepidevust. 2. veebruar 1921 on sama oluline päev Eestile kui 24. veebruar 1919.

Sellel aastal ei saa me kahjuks seda päeva tähistada nii pidulikult, nagu viimastel aastakümnetel. Jätkuvalt leviv viirus paneb piirid meie avalikele üritustele, aga saame ikka kokku nii, nagu varemgi kell 18 Haapsalu lipuväljakul. Noorkotkad ja kodutütred süütavad 101 küünalt. Vahel on 2. veebruaril nii kõva tuul, et küünlaid ei taha jääda põlema. Olen lohutanud siis meie noori, et ega kõikidel nendel aastatel ei ole me saanudki nautida Tartu Rahu tegelikku vilja. Me ei tohi unustada, mis oli rahu hind, milline oli olukord 96 aastat tagasi. Lõppes 431 päeva kestnud kurnav sõda, mis nõudis 5000 langenut eesti rinnetel. 10% rahvast oli rindel ja võitles Eesti Vabariigi eest. Rahu ei tulnud kergelt ei sõjas ega diplomaatias.

Haapsalus on meil eriline põhjus meenutada Jaan Poskat, Tartu rahu suurt autorit. Poska läbirääkimised Londonis ning Pariisis ei õnnestunud ja tal tuli tõdeda, et suure Venemaa vastu ei lähe Eesti eest tulle ükski lääneriik. Soome välisminister Rudolf Holst teatas: „Soome ei pea võimalikuks tervitada rahuloluga eestlaste ja bolševike vahelist rahu.“

4. detsembril sõitis Poska Tartusse ja hakkas ette valmistama rahuläbirääkimisi. Tütar Xeniale kirjutas ta: „Kas midagi välja tuleb – teadmata. Kindel, et enamlased tahavad rahu, aga niisamuti, et nad tahavad rahu mitte rahu pärast, vaid mõne teise eesmärgi kättesaamiseks. Kui need tingimused, mis meie ette paneme ja millest me loobuda ei saa, nende eesmärkide kättesaamist ei võimalda, siis näib, et läbirääkimistest ühtegi välja ei tule. Meile aga rahu on hädasti tarvis tema enese pärast.“

Toimusid ägedad vaidlused ja Poska iseloomustas olukorda ja vastas küsimusele, kas teda enamlastega vaidlemised ei ärrita. „Ja kuidas veel!“, vastas ta, „Sees otse kees – aga kas ma tohtisin seda neile näidata?” Poska püüdis toetuda mitte ainult loogikale, vaid ka asjatundmisele ja lõi enamlasi nende eneste seadustega, mida ta tundis paremini kui vastaspool. „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos – täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust,“ ütles J. Poska peale rahulepingule allakirjutamist Eesti delegatsiooni liikmeile.

Rahuleping andis meile õigused ja kohustused. Lepingu sisu ei ole ühe poole diktaat teise suhtes, vaid vastastikune tunnustamine. Jaan Poska ütles oma viimases kõnes Asutavas Kogus 10. veebruaril 1920, vähem kui kuu aega enne surma: “Rahulepingut tuleb hinnata kahest: Esiteks, kas rahuläbirääkimised ja rahuleping ise said ka parajal ajal tehtud  ja kas ei olnud meil mitte tarvilik veel sõda oma riikliku iseseisvuse kaitseks edasi pidada, Teiseks: kas rahulepingu sisu vastab meie riigi huvidele. Rahulepingu sisu: Iga rahulepingu eesmärk peaks olema, luua üht kindlat, ausat ja õiglast rahu.“ Rahulepingu ratifitseerimisel ütles  Jaan Poska: „Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu.“

Täna austame kõiki Tartu Rahu tõelise eesmärgi eest võidelnuid läbi okupatsioonide ja sõdade. Meenutame neid kümneid tuhanded kaasmaalasi, kes on andnud oma elu sõdades, küüditamistel ja suurpõgenemisel. Eesti rahvas hoidis Tartu Rahu eesmärke nii kodumaal kui välismaal, ihkas rahu ning  palvetas rahu pärast. Minu arvates on kahetsusväärne, et siiani ei ole suudetud alla kirjutada Eesti ja Venemaa piirilepingut. Loodan, et uus valitsus suudab siin astuda sammu edasi. Ei maksa unustada, et riigipiiri määramine on vaid üks punkt Tartu rahulepingust. Tartu rahu oli ja on Eesti diplomaatia suurvõit, mis tagas ja tagab eesti rahvale eneseteostuse riigina.

Mida tähendab Tartu Rahu minu ja sinu jaoks? Tänases olukorras peame sellele väga tõsiselt mõtlema. Ma kinnitan, et igaüks saab anda oma panuse, et me võime elada turvalises ja heas keskkonnas. Vihkamise õhutamisel ei tohiks olla kohta meie ühiskonnas!

Rahu on heebrea keeles Šalom. Heebrea keeles koosneb sõnatüvi kolmest konsonandist. Šalem tähendab – ole tervik, täielik. Sellest tüvest tuleb sõna rahu. Kui keegi küsib sinult heebrea keeles: “Ma šlomcha?” (Mis on sinu rahu?), siis ta tegelikult küsib sult, et kas sa oled tervik, ühes tükis. Tavalise heebrea tervitussõna ‘šalom’ tüvi on ‘šalem’, mis tähendab täielikult tervikuna olemist. Kui sa oled ühes tükis tervik, siis järelikult on sinuga kõik hästi ja sul on rahu.

Huvitav on märkida, et ka ingliskeelne tervitus ‘hail’ kannab sama tähendust kui ‘šalom’ –  ‘ole terve’. Eesti keeles ütleme tere, ole terve. Sellel mõistel on eriline tähendus ka nüüd, kui mure tervise pärast paneb inimesed muretsema. Ole terve! See on soov nii igale inimesele, meie armsale Eestile kui naabritele ja kogu maailmale.

Soovin tarkust ja armastust, tasakaalukust ja järjekindlust. Tartu Rahu on kord kätte võidetud, aga me ei tohi loorberitele puhkama jääda.”

Tiit Salumäe kirjutis on avaldatud ka ajalehes Eesti Kirik.

Meeldib 1

Lisa kommentaar