Pühapäeva palvesõna

Pühapäeva palvesõna

Õpetaja Toomas Paul (Tallinna Jaani kiriku ja koguduse Facebooki leht)

Jõuluaja 2. pühapäev. Tänase päeva teema on: Issanda templis. Palvesõna ütleb Tallinna Jaani koguduse emeriitõpetaja Toomas Paul.

Selle nädala Vikerraadio “Hommikumõtiskluse” saates oli koos kuulajatega õpetaja Toomas Paul. Tema mõtiskluste tekste on võimalik järelkuulata Vikerraadio kodulehelt ja lugeda Tallinna Jaani kiriku ja koguduse Facebooki lehelt. Avaldame e-Kirikus täna, 2. jaanuaril kõlanud palvesõna, kus õpetaja Toomas Paul rääkis nõnda:

“Tere pühapäeva hommikust! Tahaksin soovida teile midagi väga head. Aga kui hakata oma soove sõnastama, kipuvad nad kõlama õõnsalt.

Teame, et kristlase parim soov ja palve on: „Sinu tahtmine sündigu!“ Kes otsib Jumalat ja kujuneb pikkamisi Tema tahte kohaseks, ei pruugi enam paluda mingeid erilisi kingitusi. „Kes on mul muu taevas kui Sina? Sest ühes Sinuga olles ei meelita mind miski maa peal“ (Ps 73:25) – need sõnad juhivad püha inimest tema palvetes.

Palve ei ole mitte selleks, et mõjutada Jumalat inimeste jaoks, vaid inimesi Jumala jaoks. Palve läbi ei saa me Jumala plaane muuta. Aga inimene, kes palvetab, muutub ise. Ta kogeb Jumala tahet ja õpib Temale alandlikult alluma.

India pühamees Sadhu Sundar Singh on toonud võrdpildi: lind haub oma mune. Esialgu on munades vedelik, millel pole kuju ega vormi. Aga kui emalind jätkab haudumist, muutub vormitu ollus munades ema kuju sarnaseks. Muutus ei toimu emas, vaid munas. Nii ei muuda end mitte Jumal, kui me palvetame, vaid meid muudetakse Tema ülla kuju sarnaseks.

Imed, mida Jumal võib korda saata, on esmajoones palvetajate südame juures. Ime on rahu, mida Jumal kingib piinatud ja kõikuvale südamele. Palve läbi saab meile osaks suurim ime: taevas maa peal. Meie ei saa Jumala kavu muuta, kuid palves võime taibata Tema nõu meie suhtes. Kui me vaikselt palvetame, räägib Jumal südamekeeles meie hingele.

Kui meile selgub Jumala siht, siis me ei soovi, et Ta midagi muudaks, vaid soovime anda ennast täiesti Tema kätte. Kui me palve läbi Jumala nõu mõistame, siis annab Ta meile ka jõudu elada kooskõlas sellega. Võib küll olla, et Jumala teed tähendavad kannatusi, häda, ka haigust, kuid kõiges on meil lohutus, kui võime öelda: „Sinu tahtmine sündigu!“ Jumala plaanid on viimselt heaks meile ja ligimestele. Kui oleme selle ära tundnud, ei kahtle me enam ja hirm kaob.

Räägitakse, et rabi Menachem Mendeli juurde tuli üks mees sooviga, et rabi paluks talle töö õnnestumist. Rabi vastas talle: „Palu ise, ja Jumal annab sulle, mida vajad!“ – „Aga ma ei oska paluda,“ vastas mees. Rabi oli imestunud: „Sa ei oska paluda, aga muretsed oma sisstulekute pärast? Sa tahad paluda tühise asja õnnestumise pärast, ent ei tee endale mingit muret suure pärast?!“

Head sõbrad! Seda on kerge öelda, kuid väga raske uskuda ning sellest kinni hoida, kui tuleb läbi minna katsumuse tundidest. Tean seda oma kogemusest, kui nõder ma olen ja kui tühine on mu usaldus. Aga Jumala halastus on suurem, ja Tema tõstab ka komistaja põrmust üles.

Palve ei ole pelgalt tee jumaliku kõneluse ja armastusosaduse juurde, palve ise ongi juba jumalik ilmutus ning osadus. Jumal ennetab meid. Mitte inimene, vaid Jumal ise avab palveosaduse. Palvetaja jumalaotsing ja jumalaigatsus on selle jumaliku armastuse mõju, mis tõmbab inimest enda poole nagu magnet rauda.

Jeesuse kaasaegselt, kuulsalt rabi Hillelilt küsiti: „Kui kaua enne surma peaks parandama meelt?“ Rabi vastas, et päev varem piisab. Kui küsija tahtis seepeale teada, millal on ta surmapäev – et ta ei peaks liiga vara oma patusest elust pöörduma –, vastas Hillel, et tal tuleks vahekord Jumalaga korda seada täna, sest ta võib juba homme surra. Selge see, et taoline vastus ei meeldinud põrmugi mehele, kes ainult hirmust põrgu ees oli nõus ka taevassesaamisega.

Ristiinimene tunneb, et ta tõeline kodu on seal üleval. Nagu apostel Paulus ütles: „Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem“ (Fl 1:23). Kuid need, kes loodavad ükskord taevasse pääseda, ei ole aga juba siin taevaga kodunenud, tunnevad ennast seal võõrana, kui neid ka kord taeva eluasemesse võetaks.

Karlini hasiidi rabi Schelomo ütles hingamispäeva piduliku tähistamise olulisuse kohta: „Kui keegi on täitnud kogu [Moosese] Seaduse, aga ei ole kogenud seda tehes naudingut ega kirelõõma, siis lastakse ta küll paradiisi, kuid nõnda, nagu ta siin ei tundnud rõõmu, nõnda ei tunne ta seda ka seal. Lõpuks toriseb ta: „Nii palju kära selle paradiisi pärast!“ Ja juba ongi ta sealt välja lennanud.“

Aga mida me peaksime siis tegema või mida tundma, et valmistuda taevasse kõlbamiseks? Vastus on: meil tuleb õppida rõõmu tundma. „Evangeelium“ on tõlkes ‘rõõmusõnum’. Jõuluööl kuulutati karjastele: „Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu!“ (Lk 2:10). Jeesust kummardama tulnud tähetargad „rõõmustasid tähte nähes üliväga“ (Mt 2:10). Asjata ei kirjutanud vang Paulus: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen teile: olge rõõmsad!“ (Fl 4:4).

Seda jäädavat rõõmu, mis ületab kõik vaeva ja viletsuse ning meie endi poolikuse – seda tahaksin soovida teile, head sõbrad! Saatku alanud aasta teel meid apostli soov: „Niisiis, vennad, rõõmustage! Seadke oma asjad korda, laske endid julgustada, pidage rahu! Küll siis armastuse ja rahu Jumal on teiega! /—/ Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!“ (2Kr 13:11,13).”

Palvetagem! Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au – nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.


Vaata ka:

Lisa kommentaar